Laen...
Sündmuste kalender

ANU RUUSMAA (28.08.2015, Sirp)

Birgitta festivali tantsulavastuste valik oli tehtud missioonitundega: tõi publiku saali ja toimis harivalt.

Birgitta festivali tantsuetendused 8. ja 14. VIII Pirita kloostri varemetes.

„Killer Pig“ oli rave’ilik etendus. Minimalistlikud ihuvärvi kostüümid tõid hästi esile tantsijate sitke keha ja joonistasid välja lihastöö, kiskudes nad sel moel alasti.

Heiti Kruusmaa

Seekordsel Birgitta festivalil sai näha kaht väga erilaadset tantsulavastust. 8. augustil esitleti publikule Mihhail Fokini balletti „Šeherezade“ Nikolai Rimski-Korsakovi muusikale ning Alexandre Benuois’ libretole. Selle balleti puhul on tegemist tõelise museaaliga, mis algselt lavastati esimest korda 1910. aastal „Vene hooaegade“ raames Pariisis. Nüüd näidatud redaktsiooni on taastanud Andris Liepa, kes on fondi „Vene hooajad – XXI sajand“ asutaja. Laval nägi Peterburi Maria teatri solistipaari, kes esindab vene balleti kõrgtaset (Zobeide rollis Julia Mahhalina ja orja rollis Xander Parish), ning Natalia Satsi nimelist Moskva Riiklikku Akadeemilist Laste Muusikateatrit. Anatoli Nežnõi ja Anna Nežnaja on kostüümide loomisel saanud idee Léon Baksti originaalkostüümide eskiisidest ning need mõjusid idamaiselt kirevalt ja värvikalt. Lihtne dekoratsioon lõi kujutluse idamaise palee saalist, kus tegevus toimub. Laval rullus lahti „Tuhande ja ühe öö“ proloog ehk „Lugu valitseja Šahrijarist ja tema vennast“.

Uudsuse otsinguil tantsumaailm huvitus XX sajandi alul orientaalsusest. Näiteks Ruth St. Denis lõi koos Ted Shawn’iga oma nägemuse idamaisusest. Mihhail Fokin, keda peeti tollel ajal samuti uuenduslikuks, tahtis seostada orientaalsuse akadeemilise balletiga. Tahtmatult läheb mõte tolle aja naise iluideaalile, mis on vastuolus ideaalse balletikehaga tänapäeval, kui laval näeb peamiselt puusadeta-rindadeta õblukesi väljavenitatud figuure. Tolleaegne ideaalne naine oli nii elus kui ka balletilaval eluterve ja ümarate vormidega, mis klapib hästi idamaise lopsakusega. Paraku on aeg teinud oma töö ning ajalooliselt huvitav lavastus oli esitatud vastavalt tänapäeval kehtivale iluideaalile.

Tantsijad olid ilmselgelt saanud parima klassikalise koolituse, tehniliselt nauditavad ning nende esituski oli kohati kitsaks jäävale lavale vaatamata puhas. Puudu jäi emotsioonist, esitus piirdus klassikalise tantsu esteetilise vormi korrektse esitusega. Idamaine kiremõrv oma kiretuses saatis viisaka ja lugupidava publiku vaheajale kohvi ja konjakit jooma.

Sama õhtu teises osas tuli esitusele „Polovetside tantsud“ Aleksandr Borodini muusikale. Tegemist on huvitava ja kirju ajalooga heliteosega, mis algselt valmis ooperina „Vürst Igor“ ja mille esiettekanne oli 1890. aastal Peterburi Maria teatris. Iseseisva balleti kujul sai teos Mihhail Fokini koreograafia 1909. aastal, samuti „Vene hooaegade“ raames. Tookord esitati teost koos täismõõdus orkestri ja kooriga. Nüüd esinesid solistidena Pavel Okunev ja Natalja Saveljeva, laval oli ka tantsutrupp ja rahvusooperi Estonia koor.

Kahele poole lavakonstruktsioonidele asetatud koor, kesklavale paigutatud tantsijad ning selle ees olnud orkestri ühismõju toimis esimesest hetkest peale jõulise ja võimsana. Kogu ruum läks liikuma ning täitus kuni publiku viimaste ridadeni muusika ja liikumise loodud vibratsiooniga. Pirita kloostri suurt ja avarat ruumi täitsid väelt jõulised helid, mis sulandusid ühte emotsionaalse tantsuga. Esitus mõjus kirgliku ja vahetuna, haarates publiku täielikult, ning aplaus oli siiras ja tormiline.

14. augusti tantsuetendusel näidati siinsele publikule Iisraeli kaht tänapäevatantsuteatri lavastust. Barak Marshalli „Wonderlandi“ („Imedemaa“) esitas Inbali tantsuteater, selle esiettekanne oli 2011. aastal. Tegemist on humoorika lavastusega, kus kümmekond teekonnal viibivat inimhinge otsib ennast ja oma juuri. Laval näidatakse kõiki inimlike tunnete ja seisundite varjundeid – armastuseotsingust kuni meeleheitliku vihani –, inimese eksistentsiaalseid eneseotsinguid, kaotusi ja võitlust. Läbi terve etenduse kumas rahvuslik alatoon, mis ilmselgelt on omane vaid Iisraelile.

Huvitav oli koreograafiline käekiri: üheaegselt modernne ja etniline tants oli pikitud teksti ja žestikulatsiooniga. Hästi mõjusid musikaalselt puhtad tantsustseenid. Kümne tantsija sünkroonne, ent seejuures isikupärane liikumine oli dünaamiline ja haarav. Teksti esitamine tantsustseenide vahel mõjus aga liigsena ja pani terviku venima. Lavastuse muusikaline kollaaž koosnes väga vastandlikust ja mitmekesisest muusikast: etnopopist kuni 1920.-1930. aastate ameerika laulukesteni välja. See vaheldusrikas muusikataust toonitas teeloleku heitlusi ja unistusi ning moodustas teineteist inspireerivana tantsuga terviku. Etenduse parema tajumise nimel tulnuks ehk muuta publikuosa ruumilahendus veidi intiimsemaks ja kompaktsemaks, kuigi Pirita kloostri varemetes on see keerukas ülesanne.

Samal õhtul sai tantsukompanii LEV esituses näha Sharon Eyali ja Gai Behari koreograafilist teost „Killer Pig“ („Tapjasiga“), mille esitasid viis tantsijat: Leo Lerus, Gon Biran, Keen Lurie Pardes, Rebecca Hutting ja Dominic Santia. Lavastuse esiettekanne oli 2009. aastal ja esitajaks Norra tantsutrupp Carte Blanche.

„Killer Pig“ oli rave’ilik etendus. Minimalistlikud ihuvärvi kostüümid tõid hästi esile tantsijate sitke keha ja joonistasid välja lihastöö, kiskudes nad sel moel alasti. Puhas lava ja hea valguskujundus, mis muutis keha kolmemõõtmeliseks, mõjus müstilisena. Koreograafia oli tihe, ürgsed loomalikud liikumised vaheldumisi ja samaaegselt masinliku mehaanilise liikumisega näitasid inimkeha uskumatult plastilise, tugeva ja seejuures haavatavana.

Algus mõjus kütkestavalt ja kaasahaaravalt. Vabalt voolav, abstraktne ja isikupärane koreograafiline keel sitkete ning seejuures õrnade ja tundlike tantsukehade esituses lummas. Rütmilise muusika vibratsioon mõjus füüsiliselt ja tantsijad laval olid otsekui kuulamas omaenda keha. Koreograafia edasiarendus mõjus juba konstruktiivsemana. Vaikselt tõsteti muusikalist tempot, et kruvida pinget, kuid koreograafia, kaotanud oma vaba voolavuse, ei tulnud sisemiselt tempomuutusega kaasa. See asendus eelnenu töötluse ja edasiarendusega, mis mõjus küll aina detailirohkemana, kuid kohati trikitamisena. Etenduse lõpus muutus koreograafia minimalistlikuks ning kehad jäid igiliikuritena tiksuma sulguvate eesriiete saatel.

Kogu etenduse vältel oli vaimustav jälgida mitmekülgselt koolitatud ja tundlike tantsijate kehi, mis haarasid oma üliplastilisuses ja ebamaisuses publiku kaasa lõputusse liikumisse. Saalitäis publikut sai seegi kord elamuse ning vaimustus.

Kokkuvõtteks: tänavuse festivali tantsulavastuste valik oli huvitav ja mitmekülgne. Sada aastat vanad balletilavastused, mille puhul võime tunda rõõmu, et need on tänapäevani üleüldse säilinud ning meil on võimalus neist osa saada – see on imeline. Seejärel sai aga näha ka värsket ja originaalset tantsu – meile küll ehk kultuuriliselt võõrast, kuid huvitava käekirjaga ja professionaalses esituses. Kahjuks on meie oma kodusel tantsuväljal sellelaadne tants aina haruldasem. Korraldajad olid teinud oma valiku missioonitundega: see tõi publiku saali ja toimis kindlasti ka harivalt.

Loe vanemaid uudiseid