Mustpeade vennaskond on läbi sajandite olnud mitmekülgselt aktiivne linna elus. Vennaskonna ja Suurgildi poolt toimetatud ettevõtmisteks olid ka muistsed sõjamängud, mille lustlikemaks osadeks olid maikrahviturniir ja papagoilaskmine. Nimetatud ettevõtmised tingis keskaegne vajadus, mille kohaselt igal linnakodanikul, kel luud-liikmed terved, pidi olema sõjavarustus. Et riistad rooste ei läheks, peeti aeg-ajalt sõjalisi õppusi, kus ühendati tarvilik meeldivaga, sundus lõbuga.
Nende värvikate pidustuste algseks tõukejõuks olnud kevadise sõjavarustuse ja relvakäsitsemisoskuse kontroll jäi päevakohaseks hiljemgi, mil maikrahvi enam ei valitud. Nii kinnitas veel keiser Aleksander I 1808. aastal Mustpeade põlise privileegi kevadeti sõjalisi harjutusi läbi viia.
​
Tallinna gildides ja Mustpeade vennaskonnas oli muuhulgas kombeks korraldada kevadisi ammuküttide võistlusi, mida papagoijootudeks ehk linnulaskmiseks nimetati. Korraldajad seisid hea selle eest, et õigeks ajaks oleks püsti seatud „papagoipuu“, tellitud auhinnad võitjatele, pruulitud õlu ning varutud söömapoolis „papagoijootudeks“. Märklauaks telliti puunikerdajalt papagoikujuke, mille maaler kirjuks värvis või hõbetas. Papagoi oli üles seatud vastavalt ettevalmistatud Papagoiaias. Mindi pidulikus rongkäigus, mida saatis linnamuusikute kompanii.
Ammulaskmisele järgnes pidusöök, mis oli kaetud ühte kolmest Pika tänava gildimajast või Mustpeade vennaskonna hoonesse, millest võtsid osa nii maikrahviturniiril osalenud kui ka ammulaskjad.
​
Hõbedane hirvejalgpokaal Mustpeade hõbedakogust Niguliste Muuseumis. Foto: Stanislav Stepaško.