Laen...
Sündmuste kalender

Muusika 6-7/2014

Kuigi Tallinna Filharmoonia kevadtalvine kontserdikalender oli üsna hõre, pakkus see siiski mitmeid suurepäraseid kontserdielamusi. Tundub ka, et publiku huvi toimuva vastu on täitsa suur. Kontsertide jaotamine sarjadeks aitab paremini orienteeruda ja tänu muusikastiilide ja sarjade mitmekesisusele saab just endale huvi pakkuva valida. Kui Püha Mauritiuse barokiõhtud annavad kuulajale vihje ühe kindla ajastu muusikast, siis kontserdisari “Salong” lähtub pelgalt õhkkonnast, kus ettekandele võib tulla nii džässi kui ka 19. sajandi kammerlaulu. Muusika kõrvale pakutakse ajastu suupisteid ja tutvustatakse ka muud sellega seonduvat. Tallinna Filharmoonia kontsertidele on lisandunud läbivalt ka sõnaline pool, seda nii Püha Mauritiuse barokiõhtutel, kontserdisarjas “Portree”, kus lisaks interpreetidele osaleb muusikateadlane, kui ka TAFF Clubi salongilikus õhkkonnas, kus mõni eesti autor loeb hea džässi vahele oma luulet. Mustpeade maja kammerlik õhkkond seda ju võimaldab ja miks seda siis mitte leidlikult kasutada. Samas on selline n-ö lisandiga (sõnaline osa, gurmee, fotograafia) kontserdielamus kindlasti ka doseerimisküsimus – vahel sooviks siiski üksnes puhast kõrgetasemelist muusikat.

Minu esimene TF muusika ja sõnaga kogemus oli TAFF Clubi kontserdil, kui mängisid Mart Soo (kitarr) ja Brian Melvin (löökpillid) ning oma luuletusi luges Kristiina Ehin. Muusikud improviseerisid üheaegselt poetessi luule lugemisega, seega võib öelda, et muusika oli sõnaga lausa interaktiivselt seotud. Teisel kontserdil musitseeris Hedvig Hanson koos Andre Maakeri (kitarr), Mihkel Mälgandi (bass) ja Ahto Abneriga (löökpillid). Oli lõbus, kuidas Wimberg oma luulega publiku hoopis teise meeleollu raputas. Hedvig Hanson esitas oma lugusid läbi aegade, mitu neist ka eesti luuletajate tekstidele. Tundus, et tema looming andis piisavalt ruumi ka teistele muusikutele oma mõtteid kuuldavale tuua. Eriti jäid meelde Andre Maakeri kitarrisoolod.

“Portree” sarja puhul võimaldab sõnaline pool kuulajal asjatundjalt vahetumalt infot saada ja see võib panna hoopis keskendunumalt ja teadlikumalt muusikat kuulama. Peatuksin lähemalt “Portree” sarja kontserdil 17. aprillil. See kontsert andis üsna värvika pildi Dmitri Šostakovitšist, kelle loomingut esitasid pianist Holger Marjamaa ja Insomnia kvartett, koosseisus Mari TargoValeria RjuminaMairit Mitt ja Theodor Sink. Sinna vahele kõneles muusikateadlane Tiia Järg Šostakovitši elust, tõekspidamistest, teda ümbritsenud inimestest, loomingulistest protsessidest ja dilemmadest. Hakkas silma kõigi noorte muusikute sarnast tüüpi kõla, väga klaar, aga mitte külm ning suurepärane balansitaju. Meenub Theodor Singi ja Holger Marjamaa läbipaistev, nüansirikas, koosmänguliselt paindlik ning hea kõlakujundusega (tšellisti maitsekas vibrato ja non vibrato, pianisti pedaalikasutus) Šostakovitši sonaadi d-moll op. 40 esitus. Theodor Sink mängis sonaati erandlikult peast, mis lasi tekkida mõnusal sünergial. Šostakovitši keelpillikvartett nr 8 Insomnialt mõjus samuti värskelt. Avaldas muljet, kuidas mängijad kujundasid teose põhimotiivi DSCH, tõid välja teoses kasutatud tsitaate ja sidusid need ühtseks tervikuks.

Tallinna Filharmoonia on mõelnud ka kõige nooremate interpreetide oma kontserttegevusse kaasamisele. Püha Mauritiuse barokiõhtutel astub igal kontserdil üles üks Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilane. Teine innustav koostöö on TFl Tallinna muusikakeskkooliga. Ühistööna toimus tänavu juba kaheksandat korda kontsert “Kivimäe virtuoosid”, seekord lausa koos plaadiesitlusega. Kuna sel kontserdil on alati kavas olnud Eesti heliloojate (näiteks Grigorjeva, Vihmandi, Aintsi, Eespere) esiettekanded, siis need olidki värskele CDle koondatud.

Minu suurem raskuspunkt Tallinna Filharmoonia hooaja jälgimisel langes siiski nende oma kollektiivi, Tallinna Kammerorkestri kontsertide kuulamisele. Juhtus aga nii, et enamasti olid need kõik korraldatud koostöös Eesti Kontserdiga. Kõigil neil kiirgas lavalt väga head energiat.

Üks neist oli 8. märtsil aset leidnud “Mozarti esimene ja viimane”, kus orkestrit juhatas peadirigent Risto Joost ning solistiks oli meie väljapaistvaim oboemängija Kalev Kuljus. Nagu kontserdi pealkiri lubas, tuli ettekandele Mozarti esimene sümfoonia Es-duur ja viimane sümfoonia C-duur “Jupiter”. Sümfooniate vahel sai nautida Mozarti oboekontserti C-duur Kalev Kuljuse lummavas esituses. Selline Mozart orkestri ja uue peadirigendi esituses oli väga hea üllatus! Nüüdisajal julgeme jälle tunnistada, et ega me siiski ei tea lõpuni, milline just peaks olema autentne või ajastutruu esitus. Tuntud vanamuusik, ajastu instrumentidel mängiv tšellist Anner Bylsma on oma meistriklassis öelnud: “Teate, mis on autentse esituse “viimane sõna”? Võibolla oleks vanameistrid õnnelikud, teades, et me neid üldse veel paarisaja aasta möödudes mängime!” Isegi kui Bylsma humoorikas tähelepanek olekski juba autentse interpretatsiooni “eelviimane sõna”, tekkis just selle kontserdi puhul kiusatus ajastuteadlikkust esile tõsta. Sellegipoolest oli minu jaoks Risto Joosti ja Tallinna Kammerorkestri esituse juures kõige olulisem see, et Mozarti sümfooniate struktuur tuli tänu heale artikulatsioonile ja kõlakäsitlusele väga hästi esile. Samuti võlus maitsekas fraasisisene dünaamika ja agoogika, julge liigendus, aja ja kontrastidega mängimine. Väga palju sära andis juurde klavessiin (Reinut Tepp). Kahe sümfoonia vahel võlus kuulajaid Kalev Kuljus oma fantastilise soleerimisega kontserdis, erilise oboekõla, julge fraasikujunduse ja ebamaise kadentsiga.

Suure reede kontserdil esitas TKO koos Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja solistide Ksenia KutšukovaHelen LepalaaneMati TuriUku JolleriMaria Melaha ja Tiit Kogermanniga Haydni “Lunastaja seitse viimast sõna ristil” ja Tüüri “Reekviemi”. Dirigeeris Tõnu Kaljuste. Orkestri mängus oli tunda Haydnile omast elegantsi ja kuulis eredaid muusikalisi kujundeid, aga mõneti mõjus see esitus ka raskepäraselt, kuigi teose sisuga peaks mõningane raskepärasus ju sobima. Kuigi tegemist on sügava religioosse teemaga ja muusikalises mõttes seitsme adagio’ga, aga kas see sügavus kaoks, kui instrumentalistide artikulatsioon oleks kergem ja sarnasem lauldava keele artikulatsiooniga? Selle ajastu oratooriumide puhul võlub ju ikka see, kui instrumentalistid imiteerivad oma mänguga vokaalpartiide (lauldava keele) artikulatsiooni. Siin annab veel mõtteainet juurde tõik, et esimene ja teine versioon sellest teosest on instrumentaalne (esimene orkestrile, teine keelpillikvartetile) ja alles hiljem arendas Haydn sellest kooriversiooni.

Suure elamuse sain sel kontserdil Tüüri “Reekviemist”. See esitus haaras jäägitult juba avataktidest, kasvatas pinget kulminatsioonini “Rex tremendae”, et seejärel jälle juba hoopis teises laadis lummavast nullpunktist, sopran Maria Melaha soolost keelpilliflažolettide taustal alata. Tegelikult ei tahakski siin seda esitust osadeks lammutada, kuigi mällu jäi mitmeid erksaid kilde, nagu keelpillideglissando’dest tekkinud kõikuv harmooniapind, koori ja orkestri sulandumised, klaveri ja keelpillide dialoog. Üldse klaveri (Marrit Gerretz-Traksmann) väljendusrikkad vaherepliigid olid justkui teisest dimensioonist. Huvitav oli ka see, kuidas dirigent Tõnu Kaljuste sidus Tüüri “Passioni” attacca Reekviemiga. “Passion” oli justkui Reekviemile sissejuhatuseks. Tegemist on ju enam-vähem sama aja teostega. Kuigi Tüüri Reekviem on teos, mis minu arvates sissejuhatust ei vaja, oli “Passion” sellel kontserdil sissejuhatusena täiesti omal kohal.

“Richard Strauss – 150” juubeliaasta sündmuste hulka kuuluval kontserdil “Strauss ja Mozart” esinesid koos TKOga vokaalsolistid Katherine BroderickMati TuriKädy PlaasMaris Liloson ja Helen Lepalaan. Dirigeeris Olari Elts. See oli kompaktne, terviklik ja leidlik kava, kus esitatavate teoste vahel tekkis põhjendatud seoste ahel, huvitav nii sisult kui ka ülesehituselt. TKO ja Olari Eltsi esitus oli nauditav, ere ja teravmeelne. Pärast virtuoosselt säravat Mozarti “Idomeneo” balletimuusikat tuli ettekandele Idomeneo ja Arbacese retsitatiiv samast ooperist Richard Straussi 1930. aastal tehtud uusseades. Olin sellest varem lugenud, aga ikkagi mõjus see üllatavalt ja ootamatult. Teistpidi üllatav oli seegi, kui dirigent ise Idomeneo osa laulva Mati Turiga dialoogi astus, võttes südilt Arbacese rolli, ehkki see pole ju esimene kord, kui Eesti publik dirigent Olari Eltsi väga hästi laulmas kuuleb. Richard Straussi orkestrisüidis “Kodanlasest aadlimees” võis kohati aimata Louis XIV õukonnamuusika naiivsustatud ja raskepärastatud paroodiat, tükati Lully’d, kohati Straussi-aegset olustikumuusikat. Arvan, et see oli orkestrile nii mängutehnilises mõttes kui ka stilistilistes detailides proovikivi – tuua kõik need muutused selgelt kuulajani. Just see Tallinna Kammerorkestri ja Olari Eltsi esituses võluski. Kontserdi teises pooles kõlasid katkendid Straussi ooperist “Ariadne Naxosel”, solistideks Katherine Broderick ja Mati Turi. Mõlema lauja puhul võlusid lisaks ilusale hääletämbrile minekud kulminatsioonidesse ning seal ka diktsiooni selguse ja hääle kandvuse väga hea tasakaal.

Tallinna Filharmoonia hooaja lühikesel, kuid intensiivsel lõppkontserdil tuli TKO ja dirigent Risto Joosti esituses ettekandele Schönbergi “Kirgastunud öö” ja Schnittke Concerto grosso (solistid Arvo Leibur ja Lasse Joamets). Need teosed kuuluvad kahtlemata TKO põhirepertuaari. Sõna “põhirepertuaar” seostub kas millegi kulunu või väga hästi omandatuga. Siinkohal oli tegu viimasega. Schönbergi “Kirgastunud öös” oli tunda, et orkester musitseerib kahesajaprotsendilise naudingu ja intensiivsusega. See jätkus ka Schnittkes, kus ka solistid aitasid sellele intensiivsusele kaasa. Nauditavad olid ka orkestri ja solistide grotesksed kujundid, barokiparoodiad ja teosesse sisse kirjutatud “piiripealne magusus”. Just Schnittkes tekkis siiski tunne, et sooviks seda teost veel natuke teistmoodi akustikaga ruumis kuulata, et detailid paremini esile tuleks. Schönbergis sellist mõtet ei tekkinud.

Kokkuvõtteks pean ütlema, et pole Tallinna Kammerorkestrit ammu nii intensiivselt ja hea energiaga musitseerimas kuulnud kui sel hooajal. 11. mai kontserdilt õhkus ka seda, et TKO on oma uue peadirigendiga väga rahul. Tallinna Kammerorkester aga sõidab mai lõpul ja juunis veel esinema Washingtoni ja Pekingisse ning mängib koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga Carnegie Hallis Pärdi autoriõhtul.

 

TALVI NURGAMAA
vioolamängija

 

Loe vanemaid uudiseid