x

TERE TULEMAST TALLINNA FILHARMOONIA LEHEKÜLJELE!

Edasiliikumiseks tee oma valik

Sündmuste kalender

Igor Garšnek (27.02.2015 Sirp)

Festival „Täiuslik vaikus“  19. – 21. II Mustpeade majas,  kunstiline juht Tõnu Kõrvits.

Kaupo Kikkas püstitas fotonäitamise käigus mitmeid huvitavaid küsimusi nagu „kas muusikat ennast saab pildistada?“. Ja vastas sellele oma kunstipäraselt monokroomsete metsafotodega, et need pidid väljendama vaikuse rütme ja pulseerimist. Kaupo Kikkas

Läinud nädalavahetuse festivali „Täiuslik vaikus“ kavabukletis on kirjas, et sellel festivalil oli oluline muusika ja vaikuse vastandumine ning sünergia. Veel on seal märge, et see muusikasündmus toob Eestisse loojaid, kes interpreedi, helilooja ning mõtlejana „loovad erilisi sõna-, pildi- ja helimaailmu“. Tõepoolest – nii muusika (kontserdid), pilt kui sõna (rändurist fotograaf Kaupo Kikkas pidas loengu koos oma fotode slide-show’ga Olavi saalis) olid Mustpeade majas huvitavalt esindatud. Vähe sellest, seda loetelu täiendas veel filmikunst, kuna festivali viimasel päeval oli kavas Tarkovsky Quarteti (Prantsusmaa) muusika- ja filmiõhtu „Tarkovski ja Tarkovski”, kus oma kommentaaridega osales kuulsa filmirežissööri poeg Andrei Tarkovski.

Tallinna Filharmoonia korraldas esimese festivali „Täiuslik vaikus“ aastal 2008, kuid iga-aastast traditsiooni sellest olude tõttu ei kujunenudki. Võib-olla on mõnes mõttes õigemgi põhimõte „vastavalt võimalustele ja vajadustele”, kuna festivali esinejate valik on siis usutavasti täpsem ja parem. Kui vaikuse teemal pisut filosofeerida, siis (olgu täiusliku või mitte) vaikuseta muusikat ei oleks, kuna pausid on partituuris sama olulised kui noodid. Ja mõnel heliloojal, näiteks Arvo Pärdil, on suured generaalpausid väga võimsad-vaimsed ja kõnekad. Tegelikult ei leia maapealsetes tingimustes absoluutset vaikust ja täielikule vaikusele väga lähedane olukord osutub inimpsüühikale ajapikku koormavaks. Seda suudeti tänavusel „Täiusliku vaikuse” festivalil õnneks vältida. Kuid aitab vaikusest, räägime nüüd kõlanud muusikast.

Avakontserdi Pärdi „Aadama itk“

Festivali avakontsert Mustpeade maja Valges saalis (19. II) oli sündmus omaette, kuna Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) ja Tallinna Kammerorkestri (TKO) esituses tuli Tõnu Kaljuste dirigeerimisel ettekandele Arvo Pärdi (1935) „Adam’s Lament“ ehk „Aadama itk“ (2010), mille plaadistus võitis mäletatavasti mullu parima kooriteose kategoorias Grammy.

„Aadama itku” nüüdse esituse monumentaalsete ja väljendusjõuliste forte’dega algus juhatas sisse eepilises võtmes muusikalise panoraami, millest omakorda kasvas välja esimene dramaatiline koorikulminatsioon. Selles suuroopuses kujuneb Pärdi muusika ja Püha Siluani Aadama kui inimkonna esiisa palvetest ja kannatustest rääkiva teksti vahel kõrgvaimne sünergia (tekst oli ära toodud kavabukletis). Esimesele kulminatsioonile järgnesid hardad kooripalvused („Mu hing igatseb Jumala järele ja pisarais otsin Teda“) vaheldumisi maailmavalu traagiliselt väljendavate episoodidega. Imetlusväärsed olid siin nii EFK häälte kandvus, selge reljeef kui ka kõlatasakaal. „Aadama itku“ polüfoonilise motoorikaga lõpuepisoodi kujundas Tõnu Kaljuste eriti võimsaks kõrgpunktiks. Nii et tegemist oli ootuspäraselt suurepärase ja kirgastava ettekandega, kus sünergia tekkis ka EFK ja TKO tundlikus ning viimase kui nüansini täpses muusikalises partnerluses.

Järgmisena ettekandele tulnud Austraalia helilooja Brett Deani (1961) „Carlo“ (1997, segakoorile ja orkestrile) esitus kompas aga muusikateatri piirimaid. Selle oopuse tekst räägib renessansiajastu (kuri)kuulsa helilooja Carlo Gesualdo (1560–1613) elukäigust: kirehoos tappis ta 1590. aastal nii oma naise kui ka tolle armukese. Nii et Brett Dean portreteeris oma helitöös sõna otseses mõttes kurja geeniust, see väljendus ka „Carlo“ ülimalt ekspressiivses ja eksalteeritud muusikas.

Teose algus mõjus kui koori-orkestri polütonaalsete, tonaalsete ja atonaalsete kõlamasside voogav teisenemine. Sellele järgnes omamoodi helipunktidest koosnev sonoristlik orkestriepisood, mis tõi endaga kaasa lühikeste kõla­aktsentide virvarri. Edasi olid muusikalised arengu­teed n-ö lavastuslikult põnevad – koorisolistide repliigid lähenesid siin juba muusikateatrile. Atonaalsete kõla­pööriste segunemine „muusikaliste karjetega“ ning mitmes värvigammas oh- ja ah-häälitsused kooris mõjusid siin illustratiivselt ja teatraalselt.

Aga muusikalised pinged esituses üha kumuleerusid, kuni plahvatasid juba päris „kaosesse“. Seda huvitavam oli helitöö lõpus kontrastne üleminek koori madalas registris kõnehäälsele retsiteerimisele, mida orkestripartii kommenteeris vanamuusikaga – valitud lõikudega Carlo Gesualdo enda madrigalidest. Nii oli ka Deani „Carlo“ ettekanne oma eksalteerituses ja ekspressiivsuses suurepärane ning kui midagi eraldi tunnustavalt esile tuua, siis mitme koori- ja orkestrisolisti artistlikkust.

Festivali avakontserdi lõpetas Lepo Sumera (1950–2000) „Concerto per voci e strumenti” (1997, tekst Doris Kareva) III osa Allegro misterioso esitus, mis kujunes oma sünkoopide tulevärgiga küll lühikeseks, kuid tõeliselt kaasahaaravaks karakterpalaks. Kas ka selle loo esitus oli Tõnu Kaljuste dirigeerimisel suurepärane? Aga muidugi!

Pildid ja vaikne jazz

Festivali teise päeva (20. II) programm oli eelmisest tihedam: õhtu algas Mustpeade maja Olavi saalis rändurist fotograafi Kaupo Kikkase loenguga „Vaikusest muusikas ja pildis“ ning sellele järgnes Erki Pärnoja (kitarr) ja Peedu Kassi (kontrabass, basskitarr) duo jazziõhtu „Kahe vaikuse vahel“.

Siinkohal peab täpsustama, et Kaupo Kikkase tunniajaline etteaste polnud siiski mingi akadeemiline loeng, vaid tema fotosarjade esitlust videoekraanil saatsid autori kommentaarid ja taustal kõlas tüüne muusika.

Kaupo Kikkas püstitas fotonäitamise käigus mitmeid kunstilises tähenduses huvitavaid küsimusi nagu „kas muusikat ennast saab pildistada?“. Ja vastas sellele pisut hiljem oma kunstipäraselt monokroomsete metsafotodega (mille esitluse taustal mängis üksik trompet), et need pidid väljendama vaikuse rütme ja pulseerimist. Kõlab ju poeetiliselt.

Pärast väikest vaheaega astusid samas saalis publiku ette kitarrist Erki Pärn­oja ja bassist Peedu Kass lühikese jazzikontserdiga „Kahe vaikuse vahel”. Taustainfoks niipalju, et Erki Pärnoja on ansambli Ewert and the Two Dragons kitarrist ja loominguline mootor ning Peedu Kass on Sibeliuse akadeemia koolitusega noor kontrabassivirtuoos, kes tunneb end sama koduselt ka bass­kitarril musitseerides.

Duo esitas hämaras saalis üheksa omaloomingulist kompositsiooni, millest enamiku autor on Pärnoja. Kavatervik mõjus kui leebelt akvarelne helipilt, kus domineerisid kitarri elektroonilised kajad ja kõlajärgnevused vaheldumisi bassi arpedžeeritud liikumistega. Nii mitmeski loos oli tunda minimalistlikku lähenemisnurka, samuti ostinaatsete korduste rituaal-meditatiivset kõlamaagiat.

Ehkki Pärnoja ja Kassi koosimprovisatsiooniline mõttearendus pani alati kuulama ning ka lood ise olid kompositsiooniliselt köitvad, tundus siiski, et muusikud olid võtnud selle festivali vaikuse-ideed ehk natuke liiga tõsiselt. Vähemalt kontrasti mõttes oleks kas või ükski intensiivsem lugu lisanud muidu akvarelsesse kõlapilti pisut särtsu ja teravust. Aga võib-olla järgmine kord, kui teemaks on juba „heli ja vaikuse vahel”.

Loe vanemaid uudiseid