Laen...
Sündmuste kalender

Tõnu Reimann (27.03.2015, Sirp)

Tallinna Filharmoonia välja antud plaat Joseph Haydni loominguga on meeldiv täiendus klassikalise muusika sõpradele. Plaadi on sisse mänginud Tallinna Kammerorkester (TKO) Risto Joosti juhatusel ja sellel kõlavad Haydni sümfooniad nr 1 D-duur, nr 104 D-duur ja tšellokontsert C-duur, solistiks Silver Ainomäe.

Haydni looming on kammerorkestritele kohane repertuaar mitmes mõttes: oli ju orkester, millele helilooja kirjutas, koosseisult samas suurusjärgus TKOga, orkestraalsus oli siis alles kujunemisjärgus ja tema varasemates teostes leiame viiteid ka ansamblimuusikast tulenevale käsitlusele, nt tšembalo partii (basso continuo) kasutamises. Antud juhul siis esimeses sümfoonias ja tšellokontserdis.

Nii on Haydni loomingul suur orkestrit distsiplineeriv ja korrastav toime, seda just koosmängulise täpsuse ja kõlalise balansi saavutamisel. 1970. aastate teisel poolel leidis Neeme Järvi, et ühel orkestril peavad enda tutvustamiseks olema klassikalise muusika plaadid ja ega ta asjatult alustanud algusest ehk siis sümfonismi isast Haydnist. Eesti Raadio sümfooniaorkestriga salvestatigi kõik tema Pariisi ja Londoni sümfooniad, millest Järvi ärasõidu tõttu ilmus vaid kaks plaati. Ülejäänud materjalil lasti lihtsalt hävineda, kuid töö oli tehtud ja orkestri tase tõusnud märgatavalt.

Kas TKO plaat jääb ühekordseks ürituseks või on siin mingit pikema perspektiiviga mõtlemist, näitab aeg. Plaadi kõlaline külg on hästi tasakaalus – helirežii on varalahkunud Maido Maadikult. Elurõõmust pulbitsev esimene sümfoonia on mängitud ehtsas Mannheimi koolkonna vaimus: säravate crescendo-käikudega ja egadiminuendo’dki puudu. Tšellokontserdis oli solisti toon fookuses ja peale tehniliselt ladusa soorituse eriti nauditav Adagio väljapeetus ja tema loomulik musitseerimisviis.

Kui esimesed kaks teost on Haydni varasema perioodi pidevalt varieeruva tundeskaalaga, siis sümfooniaks nr 104 on helilooja jõudnud vormi ja temaatilise materjali ühtsuse ja täiuseni. Ettekanne on veenev ning kõlapilt, mis on häälestatud keskmiste häälte pehmusele, kompaktne. Minu kui viiuldaja kõrv sooviks pisut rohkem kõrgeid sagedusi ja timpanid (eriti sümfoonia viimases osas) kumisevad veidi üle. Aga – kuulake ise, sest eks aparatuurgi ole igaühel erinev ja muuseas, reguleeritav.

Plaati peab olema ka meeldiv kätte võtta, ja seda TKO CD on. Kujundus on esteetiline (Jaak Peep) ja selle kolmejaoline lahendus mugav kasutada. Kui ikkagi tekib tunne, et plaati müüakse liiga vähe, siis plaadistage rohkem, sest plaadistamine on osa professionaalse kollektiivi reklaamist ja see peab olema tööplaanis sees.

Loe vanemaid uudiseid