x

TERE TULEMAST TALLINNA FILHARMOONIA LEHEKÜLJELE!

Edasiliikumiseks tee oma valik

Sündmuste kalender

KAI TAAL,muusikaajakirjanik
Muusika, 1/2016

Päikesevalgusel pole eelistusi, kuid ta ei peegeldu samavõrd kirkalt teemantkristallil ja tahmatükil, ehkki mõlemad koosnevad süsinikust. Kuidas puhastada end infomürast, kuidas hoida end värske ja avatuna iga kord, kui kontserdisaali sisenen? Kõik esinejad väärivad süvenenud, tähelepanelikku ja asjatundlikku kriitikut, ent kuidas sellist olukorda saavutada? Meie aeg, kus aega ei ole, vajutab oma kiirustava ja pinnapealse jälje nii tegijatele kui ka arvustajatele. Jääb vaid fantaseerida, missugune mulje tekib tulevikuinimestel tänaseid kontserdiarvustusi lugedes, mida nad arvavad praegusest kontserdielust. Keemiakatsed ei anna mingeid mõistlikke tulemusi, kui retort pole piinlikult puhas. Ent kuidas on lugu inimkatsetega?

Lucas Debargue, kelle soolokontserti oli õnn kuulda 3. novembril Mustpeade maja valges saalis, on kahtlemata eriline anne. Sel suvel toimunud XV rahvusvahelisel Tšaikovski-nimelisel konkursil oli ta minu vaieldamatu lemmik, tema Mozarti c-moll klaverikontserdi esitus liigutas pisarateni. Debargue’i elukäik on olnud ebatraditsiooniline: klaverit hakkas ta õppima hilja, regulaarseid klaveritunde on saanud vähe ning pianismile on tema huvide loetelus palju konkurente. Võibolla just seetõttu on ta nii vaba, ere ja originaalne, samas ka puhanguline ja eklektiline. Tallinna kontserti kuulates tekkis mulje, et suvel Moskvas kuuldud tippvormi on kiire edu ja rohked kontserdid omad korrektiivid teinud. Ta pole tehniliselt üleliia tugev mängija ning praegune elukorraldus, kus tal ilmselt pole eriti aega harjutada, ei tule tema arengule kasuks. Keeruline olukord: ühest küljest on ta palju avaram ja küpsem muusik kui paljud tema eakaaslased, kuid samal ajal “käsitööoskustelt” kohati lapsekingades. Interpretatsiooni ei määra pelgalt suur musikaalsus ja särav isiksus, selles on suur annus füüsilist vastupidavust ja tugevust, mis eeldab regulaarset harjutamist. Loodetavasti ei tee ootamatu ja peadpööritav edu andekale prantslasele karuteenet.

Mulle meeldisid Skrjabini neljanda klaverisonaadi lennukus, hoog ja temperament, Scarlatti sonaatide ootamatud dünaamilised ja agoogilised kontrastid. Debargue mängis palju piano’s ning kasutas selleks ohtralt vasaku pedaali abi, seetõttu jäi mäng ülemhelidevaeseks, ehkki taotlus oli sümpaatne.

Valge saali kajarohke akustika ei meelita mängima kiiresti ja kõvasti, sest oht tekitada mürisevat ja segast kõlamassi on suur ning ilmselt koges seda ka Debargue saaliproovis. Olukorda ei päästa ka see, et tänu taevale on Mustpeades nüüd lõpuks uus suurepärane Steinway kontsertklaver, mis esmakordselt laiema publiku ees just sel õhtul kõlas. Akustika parandamiseks olid kontserdi ajaks kaetud toolid tekstiiliga ning ka rohkearvuline publik võttis kaja vähemaks, aga võibolla ei usaldanud pianist nende meetmete võlujõudu või oli tema valikutel muu põhjus.

Ma ei jäänud uskuma suuri vabadusi ja pikki peatusi Chopini 4. ballaadis ning Mozarti 8. klaverisonaadi ülelibisevat tõlgendust. Raveli klaveritsüklis “Gaspard de la nuit” (“Öine Gaspard”) on üsna levinud esitustraditsioonid, mis olid äratuntavad ka Debargue’i mängus – selles suurt originaalsust polnud. Probleem on minu meelest aga esitusviisides endis ja selles, kuivõrd need vastanduvad autori soovidele. Kui uskuda muusikateadlasi, siis otsis Ravel muusikas korda, tema teostes on tugev vormitaju ja konstruktsioon, talle on tähtsad rütm ja traditsioonilised vormiskeemid.

Kui uskuda seda, kuidas pianistid Raveli tihtipeale mängivad, siis see nii pole. Lugudele lähenetakse liiga impressionistlikult, eirates Raveli neoklassitsistlikke jooni. Kiirendatakse tehniliselt kergemates lõikudes ning keerulisemates kohtades antakse aega, eiratakse helilooja soovitud dünaamikat, temposid ja artikulatsiooni. See tundub mõistetamatu, vaadates, kui täpsed ja minu meelest loogilised on Raveli noodimärkused. Ega asjata nimetanud Igor Stravinski Raveli šveitsi kellassepaks. Ka Debargue’i tõlgendus “Öisest Gaspard’ist” oli liiga puhanguline, vähe oli rütmienergiat ja läbivat joont. Samas oli palju nauditavaid kõlavärvi leide, mis ju samuti Raveli muusikas ääretult oluline. Kas eestlasel sobib teha kriitikat, kui prantslane mängib prantsuse muusikat? Ent kas on näiteks aksioom, et eestlased on igal juhul parimad eesti muusika esitajad maailmas? Ja kui suurt rolli üldse rahvus enam tänapäeva üleilmastuvas maailmas mängib?

Loe edasi Muusikast 1/2016

Loe vanemaid uudiseid