x

TERE TULEMAST TALLINNA FILHARMOONIA LEHEKÜLJELE!

Edasiliikumiseks tee oma valik

Sündmuste kalender

„Nii, ma saan aru – erutus on suur!” palub dirigent Risto Joost vaikust, et orkestriproovi alustada. Mustpeade majja on välismaalt saabunud kastitäis lastepille: mängupuhkpillidest torudeni, mida viibutades tekib undav vihin. Tallinna kammerorkestri muusikuil on lõbu laialt, mõni püüab tulutult naeru tagasi hoida.

1. aprillil 25aastaseks saanud kammerorkester annab kolmapäeva õhtul juubelikontserdi „Kõikvõimas – Frankenstein“. Ettekandele tulevad muuhulgas USA helilooja Steve Reichi „Clapping Music“ ehk „Plaksumuusika“, mis nõuab orkestrantidelt pillimängu asemel rütmi plaksutamist, Austria komponisti Heinz Karl Gruberi fantaasiaküllane „Frankenstein!!“, kus osa muusikuid mängib lastele mõeldud mänguinstrumenti, ning ameeriklase John Cage'i eksperimentaalne „Water Walk“ ehk „Veekõnd“, kus Risto Joosti käes muutuvad muusikainstrumentideks näiteks malmvann, veekeedupott, kastekann, vannipart, kannmikser ja raadiod.

 

Osa „Frankensteini“ esitamiseks vajalikke lastepille jõudis välismaalt pakiga kohale alles esmaspäeva pärastlõunaseks prooviks. „Meil oli juba murepilv pea kohal, et äkki pakk ei jõuagi õigel ajal. Pühade ajal jäi üks kast postis olles kuhugi pidama ja tuli oluliselt hiljem kui teine,“ räägib dirigent.

„Meil on mänguklarnetid ja -saksofonid. On lootosflöödid, mida saab käeliigutusega reguleerida – neil ei olegi nuppu, kuhu vajutada. Siis on veel mänguklaver ja karussell,“ loetleb Joost ja lisab, et need mängupillid on spetsiifilised, kindla helikõrgusega. „Õnneks on nende hankimine lihtsaks tehtud – kirjastus saadab koos nootidega ka mänguasjade komplekti.“

Et instrumentide saabumine lükkus viimasele minutile, jäi orkestrile väga napilt harjutamisaega. „Professionaalsete muusikute asi. Need on ju mänguasjad ka, peab õppima kahe päevaga neid mängima,“ muigab Joost.

„Frankenstein“ on kirjutatud Austria poeedi Hans Carl Artmanni natuke absurdsele tekstile, mis kirjeldab lapse fantaasiat meile tuntud karakterite – Batmani ja Robini, Dracula, kauboide ja Supermani – kaudu,“ heidab orkestrijuht omapärasele teosele valgust.

Maarja Kangro tõlgitud teksti loeb muusikasse helilooja ja näitleja Ardo Ran Varres, kes on „Frankensteini“ aastate eest esitanud ka koos Olari Eltsi NYYD Ensemble’iga. Fantastilist atmosfääri annavad edasi lastemänguasjad ja Veljo Sakkose valgusrežii.

Olmemuusikariistad on pärit orkestriliikmete kodudest

Mustpeade maja valges saalis on orkestrantide ridade kõrval koha leidnud justkui väike vannitoa- ja kööginurk, kus Risto Joost kannab ette ühemeheteose „Water Walk“. „Vesi on selles teoses läbiv element. Seal on vann ja suur keedupott veega, ehe Campari pudel ja jääkuubikud. Ja mina siis opereerin nende asjadega,“ jutustab Joost.

„See ei kesta üldse pikalt, natuke üle kolme minuti. Aga pean tunnistama, et olen pidanud neid kolme minutit ikka tunde ja tunde harjutama. Ja harjutan veel edasigi,“ ütleb ta. Nimelt peab iga heli sekundi pealt õigel hetkel kõlama. „Kõigepealt tegin endale selgeks, kus miski asub, ja siis asusin enda jaoks lugu välja mõtlema. Sest sekundeid on lihtsalt muudmoodi raske arvutada. Ma põhimõtteliselt jutustan endale lugu, mille kaudu ma saan neid samme teha.“

Kust on vajaminevad „instrumendid“ soetatud? „Ega olegi muud kui mutrivõti kätte võtta ja vann lihtsalt põranda küljest lahti monteerida. Kõik muu – blender, keetja, potid-pannid – on samamoodi meie oma inimeste käest saadud,“ avaldab dirigent. Vannile on ka rattad jalgade alla pandud, et seda oleks mugavam liigutada. Kontserdiks on vaja vaid värskeid jääkuubikuid ja vett, ent muidu on kõik esinemiseks paigas.

Kui avangardist John Cage kandis oma teose 1960. aastal ette Ameerika telesaates „I've Got a Secret“ (vaata esitust siit), rõkkas stuudiopublik valjusti naerda. Milliseid reaktsioone ootab Joost? Igatahes mitte vaikset ja vagurat jälgimist. „Minu teada ei ole seda lugu Eestis varem ette kantud ja seetõttu arvan, et see on isegi praegu piisavalt šokeeriv. See peaks tooma inimestes esile sellised reaktsioonid, nagu nad istuks kodus teleka ääres. See teos ongi algselt kirjutatud televisiooniettekandeks. See ei ole ainult muusikaline sündmus, vaid ka vaatemäng.“

Plaksutamine võtab otsaesise higiseks

Huvitav taustalugu on ka „Clapping Musicul“. Steve Reich sattus 1972. aastal pärast Brüsseli kontserti oma ansambliga klubisse, kus esinesid flamenkomuusikud. Kui artistid plaksutama hakkasid, liitus Reichi ansambel nendega ja helilooja otsustas kirjutada teose, kus on vaid plaksutamine.

„Reich kasutab sellist faasitehnikat, et esimesel korral plaksutavad kõik ühte rütmi ja siis hakkab rütm nihkuma, näiteks jätab osa esitajaid ühe plaksu ära, nii kaua kuni plaksud saavad jälle kokku. Nagu käiksid kaks pendtlit, mis jõuavad lõpuks jälle ühe telje peale. See on väga motoorne, rütmikas ja meenutab flamenkot,“ pajatab Risto Joost.

Muidugi on plaksuteos ka kätele väsitav. „Pillimängijatel on ikka higipull otsa ees. See on tõsine ülesanne, mitte niisama lõbus plaksutamine,“ märgib Joost. Ja innustab: „Publik peaks ka kodus pikemalt plaksutamist harjutama, näiteks kümme minutit. See oleks tore! Siis nad saavad aru, mida me tunneme.“

Kontserdil kõlavad veel Erkki-Sven Tüüri „Action", Steve Reichi duett kahele sooloviiulile ja keelpilliorkestrile (solistid Harry Traksmann ja Olga Voronova) ning Ardo Ran Varrese „Concerta“ keelpilliorkestrile, mis tuleb esiettekandele.

„Selle kava lähtepunkt on kammerorkestri kui instrumendi täiskasvanuks saamine ehk siis alustame lapsemeelsusest ja fantaasiaküllusest. Oluline on kindlasti ka mitmekülgsus,“ selgitab dirigent.

Ta mainib, et orkestri juubelikontserdid on üldse olnud eri ilmega: on esitatud barokkmuusikat, džässi ja puhast klassikat. Laupäeval on tulekul galakontsert. „Sellega on meie kammerorkester Eesti muusikaelus erilisel kohal, et nii laia repertuaari kuuleb väga harva,” arvab kuus aastat Tallinna kammerorkestrit dirigeerinud Joost rahulolevalt.

 

ÕhtulehtKais Allkivi

Loe vanemaid uudiseid