x

TERE TULEMAST TALLINNA FILHARMOONIA LEHEKÜLJELE!

Edasiliikumiseks tee oma valik

Sündmuste kalender

Evi Arujärv (6.11.2015, Sirp)

Tõnu Kõrvitsa laulutsükli „Lageda laulud“ esiettekanne 31. X Tallinna Jaani kirikus. Esitasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Risto Joost, solistid Jaanika Kilgi (sopran) ja Marianne Pärna (alt).

Kirjanduse inspireeriv mõju on Tõnu Kõrvitsa loomingus tähtis. Tekstide valikus kõnelevad autori ilmataju ja esteetika. Vastvalminud laulutsükli teksti autor, inglise poetess Emily Brontë (1818–1848) jäi varakult emata, kasvas koos kahe (samuti kirjanduses tuntud) õe ja alkohoolikust vennaga üles eraklikus peres isa ja tädi hoole all ning suri noorelt. Õdede fantaasiat toitsid üksildus, raamatud ja loodusmaastikud. Tuntud on Emily ainus romaan „Vihurimäe“. Tema vähem tuntud luule on tähelepanuväärne oma müstilise alatooni ja kujundikeelega, milles põimuvad melanhoolia ja kirkus, surmaäng ja elujanu, ilmsüütus ja meelelisus. Kirjandusteadlased on analüüsinud Brontë loomingu sügavusi Freudi ja Jungi abiks võttes ja neist lähisuhete sublimatsioone üles leidnud. Need allhoovused ei tõuse tema luules siiski liiga avalikult pinnale, pigem virvendavad poolnähtamatuses. Brontë luule ongi nagu põhjatu kaev, kus üksilduse sügavus on vaid aimatav – ja just sellisena lummavalt jõuline.Viiendat kümnendit kõndiv Tõnu Kõrvits ilmselt ja õnneks ei ole veel heliloojana liiga valmis saanud, aga tema hääl kõlab eesti muusikas võimsalt. Ta on Eesti muusika infokeskuse noodipoes kõige enam nõutud autor. Tema teoseid küsivad-ostavad meilt peale eesti interpreetide ka nimekad Euroopa ja Ameerika muusikakollektiivid. Ta on viljakas ja palju mängitud. Hetkel on EMIKi nimekirjas 196 Kõrvitsa muusikateost. „Lageda laulude“ ettekanne oli tähelepanuväärne muusikasündmus, seda võib üsna kindlalt pidada (maailmas üha enam tuntust koguva „Kreegi vihiku“ kõrval) Kõrvitsa maagilise impressionismi üheks tippteoseks.

„Lageda lauludes“ on üheksa osa, millest kaks sai alguse juba varasematel aegadel (kolmas osa – 2005, kuues osa 2014). Tekstid on valinud ja järjestanud ning eesti keelde tõlkinud Doris Kareva, muusika tuli pärast seda. Luulevalikus on vähem ja rohkem kurbi, helgeid, dramaatilisi ja pühalikke stseene, aga ei mingit väga süžeelist dramatismi. Vaid hingeseisundid, mis valdavalt avanevad looduskujundite ja ruumimuljete kaudu ja mida iseloomustab teatav poeetiline abstraktsus. Õitsemine ja närbumine, pimedus ja valgus, kuu ja tähed, tuul ja meri, lumi ja roosid, teekond ja tardumus, pisarad ja naeratus, öö ja päev, hetk ja selle kaduvus – lihtsad märgid, maise eksistentsi külm, läbitungimatu ilu, kaduvuse märk peal. Teoses kasutatud ingliskeelses originaaltekstis loob hüpnootilise atmosfääri teksti liiasus – kordused ja rõhutused, mida Kõrvits on muusikas veelgi võimendanud (Kareva tõlge eesti keelde on lakooniline). Kiidusõnu tasub öelda dirigendile ja koorile, kes panid ingliskeelses luuletekstis helisema keele enese muusika – olemusliku talitsetuse, jaheda selguse, millest ometi õhkub sisemist soojust. Ka Tallinna Kammerorkestri võime luua peenekoelisi kõlamustreid ei ole uudis ning Risto Joosti osa selles on hindamatu.

Nagu Brontë luule, nii ei kanna ka Kõrvitsa muusika mingit liiga isikustatud, liiga psühhologiseeritud sõnumit. Laulutsüklis avaneb aeglane, kaemuslik maailm, kus on olulised variantsusel ja varieerimisel põhinev kordusetehnika ja kõlavärvide mäng. Tsükkel pakub meeleolude ja faktuuride, heleduse ja tumeduse kontraste. Teose kõlapilt on peene koega ja muutlik, rütmides on delikaatseid tähendusvarjundeid: hüpnootilised kordused, õhkõrn valsilikkus, romantikuid meenutavad teeloleku ning aja tiksumise kujundid. Kõike ühendab meloodiakeskne mitmehäälsus – heterofoonia ja polüfoonia. Meloodiad ja nende põimingud mähib pehmematesse või erksamatesse värvidesse tertsharmoonial põhinev või klasterjas vertikaal. Üldiselt pehmevärvilises helikangas helgib ja vilgub ka kõledalt klaasjaid ja metalseid niite.

Esimesest osast „Koos kõndigem“ (koor, orkester) jääb kõrvu raskepärast kurbust tulvil valsilikkus ja murduv kirglikkus meloodia septimi-intervallides. Teises osas „Vaikiv maja“ (koor, orkester) loovad kontrasti külmkõle orkestrikoloriit ja koori puhasselge mitmehäälsus. Pizzicato’des tiksub aeg ja meloodiates kõneleb loobumus. Kolmas osa „Öö pimeneb mu ümber“ (koor, orkester, metsosoprani soolo) on lootusetuse muusika, kus taas kõlavad mõrkjad ja melanhoolsed intervallikooslused. Neljandas osas „Lange, leht“ (orkester, naishääled) põimuvad ekstaatilised tundepuhangud ja habras koloriidimäng. Viies osa „Ta pühkis silmad“ (orkester, meeshääled) on südamepõhjast tulev kurbusemuusika. Kuuenda osa „Kuuvalgus suveöine“ (orkester, metsosoprani soolo) habras loodusakvarell peidab mingit saatuslikku ennet. Seitsmes osa „Päev loojunud“ (orkester, koor) on kirglik avarusemuusika, milles kõnelevad tuule, mere ja maastiku stiihiad. Kaheksas osa „See selge öö toob sõnumeid“ (orkester, koor) on tsükli dramaatilisim: siin seisavad vastastikku ohtlik mõõktiibne lind ja Jumala arm – ning taas tiksub pizzicato’des saatuslik aeg. Viimase osa „Kuust kuusse“ (orkester, koor, solist) eestikeelse tõlke helge ja hüüumärgiline pealkiri ja viimane rida („Mu hing on päev!“) viitab justkui rõõmulaulule, kuid muusika kõneleb viimase hetkeni kurbuse ja tardumuse keeles. Alles päris lõpus ümbritseb kurba laulu vaikne helendus. Ja viimaseks sõnaks ei ole „päev“, vaid ingliskeelne „soul“ – hing. Otsekui lahkuva hinge viimne lootuseohe …

Ei saa märkamata ja märkimata jätta, et Tõnu Kõrvitsa loomingus on nähtaval kohal mingi teisitioleku, hullu loovuse või eraklikkuse tõttu teravdatud, kuid olemuselt eeterlik ja passiivne, endasse suletud naisüksildus – just see, mitte mingi üksilduse dramaatilisem, võitlevam, maskuliinsem vorm. Selline otsekui teispoolsusega seotud naisehing on keskmeks mitmes kaalukas teoses: kahes lühiooperis (Marie Heibergist inspireeritud „Mu luiged, mu mõtted“, 2005 ja „Tule aed“, 2006) ning täismõõdus ooperis „Liblikas“ (2013), aga ka mujal. Mida see ütleb, teab autor paremini. Ehk ei olegi mingit eritähendust, sest üksindus, mida kogeb omaenese olemishämarusse, kaduvusse, fataalsesse eraldatusse süüviv hing – on see ju üldinimlik. Nagu on üldinimlik ka iga kirglik sööst sellest hämarusest valguse poole – eluiha põgus välgatus, kaunis ja püha just kaduvana. „Lageda lauludes“ need olid: see hämarus, see eluiha, see pühadus.

Loe vanemaid uudiseid