x

TERE TULEMAST TALLINNA FILHARMOONIA LEHEKÜLJELE!

Edasiliikumiseks tee oma valik

Sündmuste kalender

Helena Tamm (6.11.2015, Postimees)

Nädala jagu enne seda kontserti kihasid kõik meediakanalid. Helilooja Tõnu Kõrvits komponeeris 19. sajandi inglise luuletaja Emily Brontë sõnadele üheksaosalise tsükli koorile ja keelpillidele ning on sellel hooajal ka Tallinna Filharmoonia resideeruv helilooja. Oktoobrikuu viimasel päeval saigi suurteose ettekuulutus teoks ja Jaani kirikus nägi ilmavalgust üheksaosaline koorile ja orkestrile kirjutatud laulutsükkel «Lageda laulud».

Inglise 19. sajandi poetess Emily Brontë veetis enamuse oma elust üksinduses keset lagedaid rabamaastikke. Tema tekstid on täis imekauneid ja elavaid looduskirjeldusi ja ühe hinge sama kirevat siseelu. Helilooja sõnul imbus üksindus ka Brontë luuletekstidesse, kuid kurbust, ahastust või melanhooliat sealt ei leia, vaid üksiolemise võlu, valu ja kõikehõlmavat ilu. Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri esituses kuuldud uudisteoses oli iga kurva sõnumiga loos midagi helget ja lootust andvat ning igas rõõmsamas hetkes võis tajuda valutorkeid. Sõnad ja muusika moodustasid siin terviku, tulemus oli aus ja eluline.

Ka kodumaisel luuletajal Doris Kareval on muusikateose sünni juures tõlkijana ja luuletuste järjestajana oluline koht. Kontserdi eel käis Kareva nimi mitmest intervjuust ja teose tutvustusest läbi. Arvasin, et laulud kõlavad laval ka eesti keelsetena. Suur oli minu üllatus, kui see siiski niimoodi ei olnud ja Kareva tõlkes luuleridu sain vaid kavalehelt lugeda. Need on tõepoolest niisama kaunid kui originaalis, ainult et meiepärasemad.

Oktoobri kuu viimasel päeval esmakordselt kuuldud teos «Lageda laulud» on mahukas, sisutihe, tormlev ning nii mõnegi loo puhul (näiliselt) kaootilinegi. Tegelikkuses eksisteerib ka lugudes, mis kõlavad esmakordselt kuulamisel atonaalsete ja improvisatoorsetena nagu laulutsükli kuues «Moonlight, summer moonlight», kogu kaose taustal harmoonia. Need on suure hoolega komponeeritud read, mida esitas Eesti Filharmoonia Kammerkoori solist metsosopran Marianne Pärna, tema taga võimas koor ja orkester. Laulja eklektikast üle kaikuv hääl oli lummav ja tugev. Keerukat lugu esitab kogenud laulja mängleva kergusega.

Enamgi veel sobis solistile lugu nr 3 «The night is darkening round me», kus Pärna oli koori eeslaulja rollis. Lugu kõlab kui palve, kus laulja räägib, kuidas ta pimeneva öö ja teda takistava loitsu tõttu edasi minna ei saa. Elamus on filmilik – silme ette kerkib sügisene mets kui üksindus, mille itkeist lahti end ei rebi. Ilus. Pärna hääl on pehme ja kume, usun palvet, näen üksindust, ent mitte ahastust, ei ühtki karjet. Kõlab tunnete kui loodusjõu suurus, hetkekski ei kuule saalisolija hirmu. Laulja seisab kindlalt paigal. Müstiline kujutelm võimendub koori ja keelpillide toel, mis vastukajava hiiena kannavad laulja sõnumi kaugele. See kõik on nii kütkestav, nõnda maagiline, et võinuks kesta, lihtsalt kesta.

Ja omamoodi kestiski. Järgnes lugu naishäältele ja keelpillidele «Fall, Leaves, Fall». Temperamentne lugu nagu kollaste lehtede sadu, mille järgselt äkitselt puud on raagus ja maa kuldseks värvunud. See kõik käib väga kähku. Selline torm nagu Kõrvitsa loodud kollaste lehtede sadu seda on, ei lõhu ega tee kellelegi liiga, mis ei vähenda ta kiirust ega tugevust.

«She Dried Her Tears» on koori meespoolele ja keelpillidele kirjutatud lugu. Tuleb ära märkida, et meeste inglise keele diktsioonist on keerulisem aru saada, kui naiste omast. Imetlen loo lõppedes, kuidas Kõrvits just siin on tabanud kurbuse ilu ja suutnud sealsamas nukrakõlalisse helilaadi kõik päriselt ka olemasolevad õilsad hetked sisse pikkida. Rõõmsatena tajutud lugudega on risti vastupidi, järsult läbivad teost disharmoneeruvad viiulitõmbed.

Kuigi tegemist on laulutsükliga, on iga lugu omaette süvenemist vajav teos. Kõrvitsa heli luuletaja Emily Brontë tekstidel mõjub kui tegelikkuse kirev palett – inimtunnete suurus ja kirkus, salapära, midagi valguskartlikku ja samas valgusküllast on siin segunenud. Orkestrantide ja lauljate sõnul on Kõrvits geniaalne helilooja. Muusikud hindavad tema oskust kaasaegset muusikat iga instrumendi kõlaerisuste ning omapäradega arvestades komponeerida.

Kontserdi lõpp on suursugune. Rahvas seisab püsti ja dirigent Risto Joost otsustab lisaloo kasuks. Selleks on orkestri leivanumber Kõrvitsa “Ma vaatan üles mäele” Kreegi vihikust. Võimas punkt võimsale elamusele.

Loe vanemaid uudiseid