KUI ERI KLAS TALLINNA FILHARMOONIA KUNSTILISEKS JUHIKS SAI,
oli tal taskus juba suure muusikamaailma tundmise ja vallutamise kogemus. 2002. aastaks oli ta olnud 20 aastat Estonia Teatri peadirigent, pidanud sama ametit Stockholmi Kuninglikus Ooperis, Hollandi Raadio Sümfooniaorkestri ja Tampere Linnaorkestri juures. Ta oli juhatanud paljusid Euroopa tipporkestreid, mille krooniks kindlasti Berliini Filharmoonikud. Ameerikas on Eri Klasi partneriteks olnud Chicago, Clevelandi, Dallase, Bostoni, Los Angelese, San Francisco, Detroidi, Cincinnati ja mitmete teiste linnade parimad sümfooniaorkestrid. Tim Page kirjutas ajalehes „The Washington Post” (27.03.1998): „Klas on tohutult huvitav ja originaalne, dirigendipuldis silmapaistvalt ebahariliku maneeriga kunstnik. Tema käsivarte liigutused on veidralt piiratud – vahepeal tundub, nagu ujuks ta vee all -, kuid tal on ebatavaliselt tundlikud randmed ja käelabad ning ta on arendanud omapärase meetodi, kuidas oma kavatsused mängijatele edasi anda. Ma olen harva kuulnud Rahvuslikku Sümfooniaorkestrit kõlamas nii erksalt, nii ühtlaselt, nii inspireeritult.”
Oma kogemusi ja kontakte hakkas Eri Klas kohe edasi andma ka Tallinna Filharmoonias – ikka selleks, et väike rahvuslik organisatsioon omandaks peatselt rahvusvahelise mõõtme. Aastatel 2002-2006 juhatas ta kontserdisarja „Klassika koos Klasiga”. Toimus 16 kontserti, kus solistideks olid näiteks Bella Davidovich (USA) ja Kalle Randalu. 2005. aastal sai teoks kammerorkestri kontsertreis Jaapanisse.
2005. aastal pandi Eri Klasi initsiatiivil koos Tallinna Linnavalitsusega alus Birgitta Festivalile, mis on tänase päevani jäänud meie pealinna igasuviseks tippsündmuseks. Nii nagu Maestro ise tundis ennast kodus olevat kõikides muusikažanrites, nii on ka Birgitta Festival pakkunud ooperit, balletti, vokaal-sümfoonilist muusikat (sh. lavastatud kujul), džässi, lastelavastusi jne. Külla on kutsutud põneva repertuaariga teatreid Venemaalt, Saksamaalt, Inglismaalt jm. Eri Klas on ise juhatanud festivalil muuhulgas Tšaikovski „Luikede järve“, Verdi „Reekviemi”, Rossini „Sevilla habemeajajat“, mitmel korral Orffi „Carmina Buranat” ning teisi külalisteatrite etendusi. Erilisteks sündmusteks kujunesid Britteni kammerooperi „Kruvipööre“ ja Bernsteini „Missa“ esmaettekanded Eestis. Nostalgiliseks õhtuks kujunes Arvo Pärdi „Tabula rasa” esitus 2013. aastal. Solistideks ikka Tatjana Grindenko ja Gidon Kremer, kes Eri Klasile pühendatud teose tõid TPI aulas esiettekandele 33 aastat tagasi. Toona juhatas Eri Estonia teatri kammerorkestrit, nüüd Kremerata Balticat.
Heites pilgu veel kahele viimasele aastale, väärib ära märkimist galakontsert „Tallinna Filharmoonia 20“, Moskva Helikon ooperi kunstilise juhi Dmitri Bertmani poolt Eri Klasile pühendatud juubeligala ja maestro viimane tõusmine dirigendipulti 2015. aasta Birgitta festivali galal „Passion of Broadway“.
Ei tohi unustada Eri Klasi pingutusi, et Mustpeade Maja sai 2011. aastal Tallinna Filharmoonia uueks koduks, millele järgnes uue Steinway klaveri muretsemise kampaania. Kui lisada veel, et Eri Klas oli eesti Rahvuskultuuri Fondi asutaja ning esimees, Eesti Olümpiakomitee liige, UNICEF-i hea tahte saadik, Eesti Muusikaakadeemia audoktor jne. - siis tunneme paratamatult, et tema pühendumus Eesti muusikaelu arendamisse on töö, mille realiseerimiseks oleks olnud vaja mitme inimese panust. Aga Eri Klas sai selle eestvedamisega üksi hakkama ning head sõbrad ja mõttekaaslased tulid julgete mõtetega alati kaasa.
Tallinna Filharmoonia uueks kunstiliseks juhiks on saanud Risto Joost ning tema tugisambaks jääb direktor Margit Tohver-Aints. Jääme huviga ootama nende tulevikuplaane ja arengusuundi, kuid ma ei kahtle hetkekski, et Tallinna Filharmoonia tegevusi jääb alatiseks saatma just 2016. aasta Birgitta Festivali moto: „Armastusega Eri Klasilt.”
Arne Mikk
